Ikka see nimeküsimus..

Ilmselgelt vajab uus ilmakodanik kohe ka nime. Päris paljudel on titale nimi valitud-otsustatud juba vist tegemise käigus :D või siis kui tita sugu selgunud, ehk kuskil alates 20. rasedusnädalast. 

Meil oli lapse issiga mõlemal täielik blank. Mulle paar nime natuke meeldisid, aga sellist head-õiget-ideaalset-vau nime ei olnud. Raseduse ajal sai maimukest igasuguste hellitusnimedega kutsutud ja ka peale sündi oli pigem kõike muud kui midagi asjalikku nimelaadset. Muidugi oli see sünnituse esilekutsumine nagu välk selgest taevast, läks maru kiireks. Siis tuli maimukesega hakkama saada, kõik oli nii uus ja vajas õppimist. Polnud aega omavahel midagi arutada või otsustada. Kuna sattusime peale sünnitushaiglat väikese maimuga lastehaiglasse (ikka see bilirubiin!), siis seal nägime lapse issiga hoopis harva. Sugulastele andsime teada, et sündis väike printsess ja edasi oli ikka tupsik ja nupsik ja muud sellist. Küsiti küll iga päev, et mis nimi on, meie ikka et veel on pisut lahtine. Isegi ämmaemand küsis haiglas, et mis siis lapsele nimeks sai. Vastasin et X-tüdruk, nii neid haiglas käepaela peale ja paberites märgitakse. Tegime veel nalja et äkki Xena :D .. The Warrior Princess!!

Eestis on selline seadus, et titele tuleks nimi anda kuu aja jooksul peale sündi. 

https://www.eesti.ee/est/teemad/kodanik/perekond/rasedus_ja_lapse_sund/sunni_registreerimine_ja_nime_valik 

Kui ise nime ei pane, siis paneb riik nimeks Jüri või Mari? :) Meie maimuke oli juba mitumitu nädalat vana, kui pidulikult nime sai. Kui emme ja issi on abielus, saab nime panna eesti.ee lehe kaudu, kui mitte, siis tuleb värskel perel ühiselt perekonnaseisuametisse minna ja seal igasuguseid asju kinnitada (kelle laps, kuidas hooldusõigus jääb,kaua koos elatud) ning seletada kuidas nimi kirjutatakse. Lõpuks saab siis väikesest nupsikust ka kodanik.

Nimede kohapealt saab inspiratsiooni: www.nimi.ee ja kui midagi välja valitud, siis saab kontrollida, kas Eestis samanimelis on ja muud huvitavat selle nime kohta: http://www.stat.ee/public/apps/nimed/ 

Sünnituse esilekutsumisest

Sünnituse esilekutsumisest

Niisiis ennustati ultrahelis, et tita on 3,9 kg (plussmiinus midagi) ja kui veel edasi kasvab, siis läheb see sünnitamine meil väga keeruliseks. Kuna ma ise olen ka selline laiemat sorti kodanik, siis pigem võiks see ennustus olla pluss kui miinus kg midagi.

Ultraheli tehti esmaspäeval, järgnes ämmaemanda visiit. Tuli panna aeg sünnitusplaani koostamiseks ehk siis arsti läbivaatus ja lisaanalüüsid. Küsisin, et mis see siis tähendab. No põhimõtteliselt võtad oma haiglakoti kaasa ja tuled sünnitama, enam koju ilmselt ei lasta. Valida anti kas kahe päeva pärast (paanikaosakond!) või nelja päeva pärast. OK, võtame siis selle nelja päeva pärast variandi.. OMG!

Igaljuhul mõte haakus täitsa kinni. Pidi olema ju veel mitumitu nädalat aega asju vaadata, sättida, remont lõpetada, shopata, sünnituse kohta veel uurida ja ise ennast ette valmistada. Niipalju siis sellest.

Sealt edasi vasardas peas ainult üks mõte - sünnitama-sünnitama-sünnitama. Tik-tak. Päris hirmus hakkas. Läksin koju ja ütlesin mehele, et meil on nüüd reedel minek. Ta oli päris jahmunud ja küsis tõsise näoga, et ega ma siis nüüd nalja ei tee. Eip! 

Niisiis läks lahti üks suur plaani pidamine ja toimetamine. Ühe päevaga sai rohkem tehtud kui eelnevate nädalatega. Remont sai lõpetatud, kola ära viidud, elamine kraamitud, tite asjad sätitud ja haiglakott kokku pandud. Shopatud ka. Ülejäänud aja vasardas peas ikka - sünnitama-sünnitama-sünnitama. Tik-tak.

Googeldasin sünnituse esilekutsumise kohta ja sünnituse kohta üldse igasuguseid asju. Järjest rohkem närvi läksin. Mis need variandid olidki, millest ämmaemand rääkis - tabletiga esilekutsumine, siis mingi ballooniga variant (mis balooniga?? issand!! kuhu see käib?? kas see on valus??? appi!!) ja kõik muud võimalikud variandid.

Tegelikult on sünnituse esilekutsumise juures mõned väga suured eelised:

1. sa tead täpselt, millal sul on vaja haiglasse minna (siis kui saatekiri käseb). Ei pea ootama mingeid tuhusid ja lootevete puhkemist vms, eriti kui esmarasedana päris täpselt ei tea kuidas need tuhud peavad välja nägema ja mis hetkel ikkagi haiglasse minna.

2. Saad tita asjad valmis panna. Jõuad puuduolevad asjad osta, pesu pesta, mähkmeid varuda, apteegis käia, hälli valmis sättida. Seda jõuab ka siis, kui ei tea millal minek, aga kui see sünnitamise tähtaeg on selline umbes, siis enamasti suhtud ka kõikidesse ettevalmistustesse nii, et ehk aega ikka on veel ja küll jõuab sättida ja shopata.

3. Saad toad koristada ja külmiku toitu täis osta, pesu pesta. Mitte et muidu toad sassis ja külmkapp tühi, aga kõige lihtsam algus on ikka siis, kui värskelt tolmud võetud, põrandad pestud, toad tuulutatud ja sügavkülm toidu kiirlahendusi täis. Kui täpset sünnitama minemise aega ei tea, siis kipub see tulemus kiirelt kaduma ja kõike koguaeg tipptopp ka ei jaksa hoida, eriti lõpurasedana.

4. Saad välja magada. Kohe mitu päeva enne saad hakata magama. Magad päeval ja magad öösel, puhkad, jalutad, tsillid. Lõõgastud. Käid spaas. Teed midagi iseendale. Mõtled oma mõtted sirgeks. 

5. Saad haiglakoti kokku panna õigeks ajaks. Kõik need asjad, mida kodus igapäevaselt kasutad, saad ka kotti valmis panna. Muidu oleks ikka hambahari ja telefonilaadija vaja ootel hoida, et kui läheb asjaks, siis hakkad veel pakkima. Mul oli nimekiri ja hommikul teadsin täpselt mis sinna kotti veel vaja oli panna. Samuti söögi- ja joogikraami ettevarumine veidi ehk keeruline, kui tead millal minek, saad värske kraami kotti varuda.

6. Lähed sünnitama puhanuna, värskena, pestuna. Kuigi peale sünnitust näed totaalne rääbakas välja, siis hea tunne on hommikul haigla poole suunduda pestuna, puhaste soengus juustega, ripsmed värvitud ja puhtad valitud riided seljas, kõht täis ja hommikukohv joodud. 

Äkkmineku korral ei pruugi sul neist tunnustest mitte ühtegi olla :)

Hommikul enne sünnitusmajja suundumist.

Rasedus on ilus aeg..

Rasedus on ilus aeg..

Tihti räägitakse rasedusest kui ühest kaunimast ajast naise elus. Kõht muudkui kasvab, õnnetunne on ülevoolav ning päike paistab igas päevas. 

Minul nii päikeseline rasedus ei olnud. Pean nõustuma, et kehaline seisund on veidi teistmoodi kui muidu, leidub kodanikke, kes teevad mõningaid asju sinu eest ära, et sul lihtsam oleks ning leidub teisi titemammasid, kes vaatavad heldinult su kasvavat kõhtu. Siiski oli see aeg väga raske, 

Kõige keerulisem hakkama saamise mõttes oli raseduse algus. Mind piinas pidev iiveldus nii öösel kui päeval (ma ei tea mis hommikusest iiveldusest muidu räägitakse..). Iiveldusega algas rasedusest teada saamine ning sealt edasi oli vannituba "minu tuba". Keeruline oli siinjuures ka tööl käia, kontoris on natuke raskendatud poole telefonikõne pealt tualetti oksendama joosta. Õnneks aitasid natuke ingveritabletid, ingveritee, piparmündikommid. Kui väga halvaks läks, aitas coca-cola. See mõjus niikaua, kui oli külm ja vurts oli veel sees. Poole pudeli pealt loobusin ja alustasin uut, kui iiveldus ei möödunud. Abi oli pidevast söömisest. Esimesed 6-7 kuud võtsin tööle kaasa nn näksimispaketi ehk kodus valmis tükeldatud juurviljad - kapsas, lillkapsas, porgand, suvikõrvits. Muudkui siis matsutasin neid oma laua taga ja sai tööd ka tehtud.

Asi, mida ma kindlasti teha ei soovita, on lennureis rasedana, just iiveldava rasedana. Mina selle siiski ette võtsin, kuna reis oli planeeritud juba enne rasedaks jäämist. Lisaks tavapärasele iiveldusele, võimendasid kehva enesetunnet pikad lennujaamades passimised. Kuna reis oli ümberistumisega, siis oli ikka väga väsitav. Ei saanud vahepeal magada, pikali lamada ega normaalselt süüa. Päästjaks osutusid puuviljasalat ja jällegi coca-cola., Lennukis on võimas iiveldus garanteeritud ning lennuki wc on üks igavene ebamugav koht ropsimiseks. Stjuuardessid arvasid vist et ma hängin seal niisama või toimetan midagi kahtlast. Kõht mul siis veel nii palju välja ei paistnud, võis vabalt arvata et olen ühe koogi asemel lihtsalt kaks söönud (iga kord kui koogisöömine on olnud). Kuidagi ma igatahes selle reisi üle elasin, ise ka imestan. Peale reisi järgmisel ämmaemanda visiidil selgus, et olen kaalus tublisti alla võtnud. Mis seal imestada - ega midagi sees ei püsi ning porgandist ja coca-colast juurde ei tule.

Raseduse lõpus kadus iiveldus. Või noh vähenes niipalju, et elu muutus elatavaks. See oli siis seal 7-8 kuu paiku. Iiveldama ajasid ainult mingid kindlad asjad, näiteks koeraomanikud kes oma lemmiku järelt koristasid ja nende kotikestega siis ringi jalutasid. öääkkk.. Saan aru, et tublid kodanikud ja ainuõige tegu, aga palun ärgu lehvitatagu nende junnidega raseda inimese ees!!

Kui iiveldus kadus, sai muidugi hakata vastavalt isudele igasugu heeringat ja vahukoort sööma. Siis hakkasid ka kilod kasvama ja ämmaemand oli väga veendunud et nüüd ma olen väga haige, raskes seisundis vigane ja lapsega on ka ilmselt halvasti. Siis tehti mulle ikka lisaanalüüse ja saadeti ka toitumisnõustaja juurde. Sellest tahan küll eraldi kirjutada. 

Raseduse viimased kuud oli raske tööl käia. Mitte et enda liigutamine raske poleks olnud, vaid stress mõjus kohe ja teistmoodi kui varem. Kui oli raskem tööpäev ja vaja mingeid jamasid lahendada, siis teadsin et poolel teel koju jalutades oksendan põõsasse. Lihtsalt. Ja kui koju jõudsin ja veidi puhkasin, oli jälle kõik iiveldus möödas. Nimetasin seda kella viieseks ropsirongiks :) 

Mida siit siis soovitada - mitte reisida, palju puhata. Süüa porgandit ja kapsast. Mitte tööl käia viimse vindini. Nautida õnnistet seisundit täpselt niipalju kui võimalik. Ja teha pilti ka. Pildil mina 8 kuud rase.

Kui nüüd ei oleks sedapsi, siis..

Rasedusest tagantjärele mõeldes

See rase olemise värk on tegelikult päris märkamatult kiirelt edenenud. Täna on siis kirjade järgi 30.nädal ja ideaalis 10 veel... Ilmselt aitab kaasa see, kui tööl käia ja niisama istumise jaoks aega väga polegi.

Ükspäev tabasin ennast mõttelt, et mis ma tegelikult enne rasedaks jäämist kõik oleks võinud/tahtnud/pidanud ära tegema. Päris mitu sellist asja tuli mõttesse, mis on iseenesest lihtne ära teha, kui tõesti plaanis titte tegema hakata.

1. Vein. Hea vein. Hea seltskond. Ma pole küll mingi alkohoolik, aga kui ühel hetkel ootamatult avastad, et rase oled, siis ongi päeva pealt lõpp kõikide selliste nautimistega, mis titale halb on. Ja olgem ausad, mõni vein on ikka nii kuradima hea. Hea, et praegu sellised koledad külmad talveõhtud on, sest kaunitel sumedatel suveõhtutel oleks sellest pokaalist väärt veinist vist veel suurem puudus.

2. Maksakaste ja maksapasteet. Neid sööke on tegelikult veel, mida ei tohi rasedana süüa. Nüüd võiks ju öelda, et kui isutab, eks siis natuke söö. Kahjuks ei isuta ainult natukese järele ja kui see ikka titale halb on, siis ei hakka parem üldse järele andma.

3. Saun, spaa, mullivann. Spaasse võiks tegelikult ikka minna, endal on lihtsalt kole paks ja laisk olla ja paras ettevõtmine see spaatamine. Mullivanni kohta lugesin kuskilt, et kuna seal on selline tugev vibratsioon, siis see võib platsenta lahti väristada ja tita võib enneaegu tulema hakata. Tegelikult ei soovitata mullivanni ja muid vibratsioone (rokk-kontsert näiteks) kogu raseduse aja. Saunaga pidi olema nii, et nagu enesetunne lubab. Mina olen paar korda käinud, aga ainult alumise lava peal ja väga lühikest aega. Pigem, et saaks külmetuse ajal natuke sooja sisse. Infrapunasaun ja muud selised asjad on kindlasti välistatud, see pidi tital lootevedeliku päris keema ajama.

4. Ideaalkaalu jõudmine. Seda saab muidugi kohe peale sünnitamist ka ette võtta ja kindlasti võtan ka. AGA oleks olnud jube super lahe, kui lähed ennast arvele võtma normaalkaalus ning ei pea kõiki neid uuringuid ja värke läbi tegema, mis tulenevad liiga kõrgest kehamassiindeksist.

5. Tätoveering. Oli kindel plaan ja isegi kõik välja mõeldud, et mis ja kuhu, ja nii see nüüd jäi. Raseduse ajal tätoveerimine on välistatud. Ilmselt ka imetamise ajal. Aga tegemata ta ei jää, ükskord siis..

6. Magamine. Kõhuli, selili, igatepidi. Ilma igasuguste piirangute ja ebamugavustega. Keegi just ütles minu kõhuli-magamise-igatsuse peale et no maga siis.. Proovi sa mäe otsas magada. Silme ette tekkis kujutlus jääaja multikast sellest Sidist kes magas kivi otsas mingis imeasendis :D

7. Hambaarst. Soovitan kõikidel tite planeerijatel hambaarsti juurde minna ja kõigepealt lasta oma sahtel korda teha :D Kui siis ükshetk avastad, et väga kole värk ja mõni hammas hakkab valutama ja oleks ei tea mida vaja.. siis on hilja. Rasedad küll käivad hambaravil ja on ka olemas mingid erilised tuimestused, mis kõhutitale halba ei tee, aga parem karta kui kahetseda. On päris palju juhtumeid, kuidas hambaravi tõttu on titasaamine kurvalt lõppenud. Igatahes nüüd valutan siin oma hambaid ja vahel ikka vaatan et oleks ja oleks.. Nii kui võimalik, tita sündinud ja imetamisega annab natuke vahet sättida, siis marss padavai hambaarstile ja kogu sahtel säravkorda!

üks kohv palun!

Üks kohv palun!

mmmm... ei ole paremat asja kui laupäeva hommikul oma kodus, oma voodis, juua esimene hommikukohv..

kohvihoolik? jah!

peale seda, kui meil tööle saabus uus kolleeg jura, on temast saanud mu parim sõber.

ükspäev jõin umbes 7 kohvitassitäit lattet ja mõtlesin, et enne lchf-i lisasin igasse tassi 2 tl valget suhkrut. see teeb nüüd siis päevas 7*2tl*3g= 42 grammi vähem suhkrut ainuüksi kohvist.. kuu ajaga tarbin 1,26 kg ja aastaga ca 15,12 kg vähem valget suhkrut kui varem :)

http://toidutare.ee/t%C3%B6%C3%B6riistad/targad_tabelid/78C/
Suhkur, 1 tl - 3 g