Rasedus on ilus aeg..

Rasedus on ilus aeg..

Tihti räägitakse rasedusest kui ühest kaunimast ajast naise elus. Kõht muudkui kasvab, õnnetunne on ülevoolav ning päike paistab igas päevas. 

Minul nii päikeseline rasedus ei olnud. Pean nõustuma, et kehaline seisund on veidi teistmoodi kui muidu, leidub kodanikke, kes teevad mõningaid asju sinu eest ära, et sul lihtsam oleks ning leidub teisi titemammasid, kes vaatavad heldinult su kasvavat kõhtu. Siiski oli see aeg väga raske, 

Kõige keerulisem hakkama saamise mõttes oli raseduse algus. Mind piinas pidev iiveldus nii öösel kui päeval (ma ei tea mis hommikusest iiveldusest muidu räägitakse..). Iiveldusega algas rasedusest teada saamine ning sealt edasi oli vannituba "minu tuba". Keeruline oli siinjuures ka tööl käia, kontoris on natuke raskendatud poole telefonikõne pealt tualetti oksendama joosta. Õnneks aitasid natuke ingveritabletid, ingveritee, piparmündikommid. Kui väga halvaks läks, aitas coca-cola. See mõjus niikaua, kui oli külm ja vurts oli veel sees. Poole pudeli pealt loobusin ja alustasin uut, kui iiveldus ei möödunud. Abi oli pidevast söömisest. Esimesed 6-7 kuud võtsin tööle kaasa nn näksimispaketi ehk kodus valmis tükeldatud juurviljad - kapsas, lillkapsas, porgand, suvikõrvits. Muudkui siis matsutasin neid oma laua taga ja sai tööd ka tehtud.

Asi, mida ma kindlasti teha ei soovita, on lennureis rasedana, just iiveldava rasedana. Mina selle siiski ette võtsin, kuna reis oli planeeritud juba enne rasedaks jäämist. Lisaks tavapärasele iiveldusele, võimendasid kehva enesetunnet pikad lennujaamades passimised. Kuna reis oli ümberistumisega, siis oli ikka väga väsitav. Ei saanud vahepeal magada, pikali lamada ega normaalselt süüa. Päästjaks osutusid puuviljasalat ja jällegi coca-cola., Lennukis on võimas iiveldus garanteeritud ning lennuki wc on üks igavene ebamugav koht ropsimiseks. Stjuuardessid arvasid vist et ma hängin seal niisama või toimetan midagi kahtlast. Kõht mul siis veel nii palju välja ei paistnud, võis vabalt arvata et olen ühe koogi asemel lihtsalt kaks söönud (iga kord kui koogisöömine on olnud). Kuidagi ma igatahes selle reisi üle elasin, ise ka imestan. Peale reisi järgmisel ämmaemanda visiidil selgus, et olen kaalus tublisti alla võtnud. Mis seal imestada - ega midagi sees ei püsi ning porgandist ja coca-colast juurde ei tule.

Raseduse lõpus kadus iiveldus. Või noh vähenes niipalju, et elu muutus elatavaks. See oli siis seal 7-8 kuu paiku. Iiveldama ajasid ainult mingid kindlad asjad, näiteks koeraomanikud kes oma lemmiku järelt koristasid ja nende kotikestega siis ringi jalutasid. öääkkk.. Saan aru, et tublid kodanikud ja ainuõige tegu, aga palun ärgu lehvitatagu nende junnidega raseda inimese ees!!

Kui iiveldus kadus, sai muidugi hakata vastavalt isudele igasugu heeringat ja vahukoort sööma. Siis hakkasid ka kilod kasvama ja ämmaemand oli väga veendunud et nüüd ma olen väga haige, raskes seisundis vigane ja lapsega on ka ilmselt halvasti. Siis tehti mulle ikka lisaanalüüse ja saadeti ka toitumisnõustaja juurde. Sellest tahan küll eraldi kirjutada. 

Raseduse viimased kuud oli raske tööl käia. Mitte et enda liigutamine raske poleks olnud, vaid stress mõjus kohe ja teistmoodi kui varem. Kui oli raskem tööpäev ja vaja mingeid jamasid lahendada, siis teadsin et poolel teel koju jalutades oksendan põõsasse. Lihtsalt. Ja kui koju jõudsin ja veidi puhkasin, oli jälle kõik iiveldus möödas. Nimetasin seda kella viieseks ropsirongiks :) 

Mida siit siis soovitada - mitte reisida, palju puhata. Süüa porgandit ja kapsast. Mitte tööl käia viimse vindini. Nautida õnnistet seisundit täpselt niipalju kui võimalik. Ja teha pilti ka. Pildil mina 8 kuud rase.